Intellektuaalomand 2026

Intellektuaalomand 2026: mis töötab, mis vajab muutust

Avatud litsents – süsteem, mis on ennast tõestanud

Kui ma pean WIPO mudeli komponentidest ühe välja tooma, mis päriselt toimib, siis on see avatud litsents – eelkõige GNU GPL ja Creative Commonsi perekond. Need on elegantne näide sellest, kuidas olemasolevat õigussüsteemi saab kasutada hoopis teistpidi: mitte sulgemiseks, vaid avamiseks. Creative Commons on teinud seda eriti hästi – erinevad litsentsitasemed (ainult viitamine, jagamine samadel tingimustel jne) annavad autorile tegeliku valiku, mitte ainult "kõik või mitte midagi". Wikipedia, miljonid teadustööd ja kogu avatud tarkvara maailm seisavad suuresti selle mudeli peal. See on tõestanud, et intellektuaalomand ei pea tähendama piiramatut kontrolli – see võib olla ka koostöö raamistik.

Mis teeb avatud litsentsi eriti tugevaks? See, et ta töötab ka ilma juristide armeeta. Reeglid on arusaadavad, tingimused selged ja vaidlusi on suhteliselt vähe. Võrdluseks – Microsofti lõppkasutaja litsents on niivõrd keeruline, et enamik inimesi ei loe seda mitte kunagi. Avatud litsents on seega ka demokraatlikum vahend.

Patent – hea idee, mis on ajale jalgu jäänud

Patendisüsteem on aga see komponent, mis vajab kõige põhjalikumat ümbermõtestamist. Põhiidee – anna leiutajale ajutine ainuõigus vastutasuks idee avalikustamise eest – on teoreetiliselt aus. Probleem on selles, mida sellest ideest on tehtud.

Kursuse materjal toob välja, kuidas AT&T monopoliseeris 1870. aastatel patentidega kommunikatsioonitööstuse ja lükkas raadio arengut 20 aasta võrra edasi. See muster kordub tänaseni. USA-s on patenteeritud hiire topeltklõps, hiirega lohistamine ja krediitkaardi võrgus kasutamise idee – mitte mehhanism, vaid idee ise. Suurte firmade patendiportfellid on muutunud turulepääsu blokeerimise relvaks väikeste tegijate vastu, mitte innovatsiooni kaitseks.

IT-valdkonnas on patendisüsteemil veelgi sügavam probleem: tarkvara ei ole tehniline lahendus selles mõttes, mida patent algselt mõtles kaitsta. Berni konventsioon vaatleb tarkvara kirjandusteosena, mitte leiutisena. Sellegipoolest on tarkvarapatendid USA-s juba aastakümneid reaalsus ja surve neid Euroopasse tuua ei ole kadunud.

Mida teha? Minu arvates tuleks patendi kehtivusaega 20 aastalt oluliselt lühendada – vähemalt tehnoloogiavaldkonnas, kus uuenduste tsükkel on hoopis kiirem kui näiteks keemiatööstuses. Lisaks tuleks sätestada selge ja kitsas määratlus sellest, mis on patenteeritav – ning see ei tohiks lubada abstraktsete ideede "endale reserveerimist". Seda on küll kerge öelda, kuid tegelikkuses on inimesi, kes mõistavad võrdselt hästi nii juurat kui tehnoloogiat, äärmiselt vähe.

Autoriõigus – tähtaeg on lihtsalt absurdne

Autoriõiguse puhul on probleem eelkõige ühes konkreetses parameetris: tähtajas. USA iseseisvuse ajal oli see 14 aastat – piisavalt, et autor saaks oma loomingust elada. Täna on see 70 aastat pärast autori surma. See ei ole enam autori kaitse, see on pärandvara haldamise äri. Lawrence Lessigi pakutud algse mudeli taastamine tundub mulle mõistlik lähtekoht aruteluks, isegi kui täpne number vajab läbirääkimisi.

Kokkuvõtteks: WIPO mudel ei ole täielikult läbikukkunud, kuid see on kohati tõsiselt aegunud. Avatud litsents näitab, et parem lähenemine on võimalik – küsimus on, kas poliitiline tahe on piisav, et suurfirmade survele vastu seista.