IT JUTUD

Kolm litsentsi, üks valik: mida Naatan Nohiku peaks teadma enne kui allkirjastab Tarkvaraprojekti litsents ei ole pelgalt juriidiline formaalsus – see on strateegiline otsus, mis määrab, kes sinu koodiga mida teha saab, kes panustab selle arendamisse ja kas sa saad sellega kunagi raha. Kolm levinumat valikut – ärivaraline EULA, GNU GPL ja BSD – esindavad sisuliselt kolme erinevat filosoofiat tarkvara ja omandiõiguse suhtes. Vaatame, mida igaüks neist praktikas tähendab. 1. Ärivaraline litsents (EULA – suletud lähtekood) EULA on klassikaline kommertstarkvara litsents. Kasutaja saab toote, aga mitte koodi – ja täpselt nii, nagu litsents ette näeb, mitte rohkem. Eelised Täielik kontroll toote üle – keegi ei saa koodi kopeerida, muuta ega uurida Selge ärimudel: müüd valmistoodet nagu iga teist kaupa Võimalik pakkuda garanteeritud toodetuge, mida paljud ettevõtted hindavad Sobib kõrgprofessionaalsetele kitsa spetsialiseerumisega rakendustele Puudused Ka...

Intellektuaalomand 2026: mis töötab, mis vajab muutust Avatud litsents – süsteem, mis on ennast tõestanud Kui ma pean WIPO mudeli komponentidest ühe välja tooma, mis päriselt toimib, siis on see avatud litsents – eelkõige GNU GPL ja Creative Commonsi perekond. Need on elegantne näide sellest, kuidas olemasolevat õigussüsteemi saab kasutada hoopis teistpidi: mitte sulgemiseks, vaid avamiseks. Creative Commons on teinud seda eriti hästi – erinevad litsentsitasemed (ainult viitamine, jagamine samadel tingimustel jne) annavad autorile tegeliku valiku, mitte ainult "kõik või mitte midagi". Wikipedia, miljonid teadustööd ja kogu avatud tarkvara maailm seisavad suuresti selle mudeli peal. See on tõestanud, et intellektuaalomand ei pea tähendama piiramatut kontrolli – see võib olla ka koostöö raamistik. Mis teeb avatud litsentsi eriti tugevaks? See, et ta töötab ka ilma juristide armeeta. Reeglid on arusaadavad, tingimused selged ja vaidlusi on suhteliselt vähe. Võrdluseks – Micr...

Uus meedia, vana mõtteviis – vaatan kahte Eesti väljaannet Postimees – traditsiooniline leht, kes on asjast aru saanud Postimees on klassikaline päevaleht, kuid veebis on ta kaugel sellest, et lihtsalt paberartikleid üles panna. Lugusid uuendatakse samal lingil, kommentaariumid on avatud ja sotsiaalmeediasse lähevad lingid koos küsimuste ning aruteluteemadega. Spordiportaalis on otseülekanded ja pildigaleriid. See tähendab, et veebi kasutatakse meediumi võimalustele kohaselt – dünaamiliselt, mitmekesiselt ja nii, et lugejal on vähemalt mingi osaluskoht. Muidugi – kommentaariumid on omaette maailm ja vahel pigem kahetsusväärne näide kuidas inimesed oma mulli sulguvad. Aga see on uue meedia loomulik osa, mitte ainult Postimehe probleem. Sirp – sisu on hea, aga veeb tundub arhiivina Teiseks näiteks valisin Sirbi. Kultuurileht on oma sisu poolest väga tugev – põhjalikud arvamusartiklid, analüüsid, kriitika. Kuid veebis? Põhimõtteliselt on tegu digiteeritud ajalehega. Artiklid on küll ülev...