Teistmoodi IT

Teistmoodi IT ehk kuidas Eesti võiks tugitehnoloogiat korraldada

Sel nädalal jäi mõte tugitehnoloogia teemal mõtesse. Loengumaterjal käis läbi terve hulga lahendusi, mida igapäevane arvutikasutaja isegi ei märka, et tal on, ekraanilugejad, punktkirjamonitorid, akordklaviatuurid, puhumistorud, lülitisüsteemid. Kõik need asjad on mõeldud selleks, et inimene, kellel kas nägemine puudub, käsi ei liigu või sõrmed ei jaksa klahve vajutada, saaks ikkagi arvutiga tööd teha. Ja kui hakata mõtlema, siis tegelikult on see üks päris suur ja segane teema, eriti kui sa pead ühel hetkel otsustama, kuidas seda riiklikul tasemel korraldada.

Kujutasin end korra ette sellise valdkonna otsustaja rolli. Mida ma teeksin teisiti?

Kas see on IT või abivahend?

Esimene küsimus, mis kohe tekib, on klassifitseerimise küsimus. Kas punktkirjamonitor on lihtsalt teist tüüpi kuvar, sama moodi nagu ükskõik milline LCD-paneel sinu laual? Või on see hoopis abivahend, sarnaselt kuuldeaparaadi või ratastooliga? Praegu kipub Eesti süsteem seda käsitlema selgelt teise kategooriana, ehk siis abivahendina, mille hankimist korraldab Sotsiaalkindlustusamet ja rahastab Sotsiaalministeerium.

Mina ütleksin, et see lähenemine on natuke vananenud. Põhjus on lihtne. Kui sa võtad kätte tänapäeva nutitelefoni, siis seal on sees VoiceOver või TalkBack, juba sisse ehitatud. iPhone toetab kõneskünteesi karbist välja, MacBook teeb sama, Windowsil on Narrator. Ekraanilugeja ei ole enam mingi eksootiline lisaseade, see on operatsioonisüsteemi standardosa, täpselt nagu helikaart või võrgukaart. Ehk siis suur osa sellest, mida me eile pidasime erilahenduseks, on tänaseks juba tavalise IT osa. Ja sellega koos liigub ka piir, mida üldse abivahendiks lugeda.

Samas on jätkuvalt olemas asjad, mis on selgelt erilahendused. Näiteks 80-märgine punktkirjamonitor, mis maksab kerge vaevaga 4000 kuni 8000 eurot. Või sip-and-puff lüliti koos peaga juhitava kursoriga, mis on mõeldud raske liikumispuudega inimesele. Need on niššitooted, neid ei tooda Lenovo ega Dell, neid teeb mõni väike spetsialiseerunud firma kuskil Saksamaal või Inglismaal ja seetõttu on hind selline nagu ta on.

Minu jaoks on vastus selline, et see ei ole kas-või küsimus. Tugitehnoloogia on jagunenud kaheks. Üks osa on tavaline IT, mis peaks olema niikuinii kõigile kättesaadav ja ligipääsetav, ja siin ei peaks riik üldse vahet tegema, kes ostab. Teine osa on tõesti spetsiifiline abivahend, kus hind on kõrge ja kasutajaid vähe.

Kelle laual see üldse istuma peaks?

Kui ma vaatan praegust olukorda, siis see on Sotsiaalministeeriumi pärusmaa. Põhjus on ajalooline, abivahendid on olnud sotsiaalvaldkonna asi sama kaua kui meil on olnud sotsiaalvaldkond. Aga IT-tugilahenduste puhul on probleem selles, et Sotsiaalministeeriumis ei ole tehnoloogiakompetentsi. Nad teavad, kuidas käib tervisekindlustus ja töövõimetoetus, aga nad ei tea eriti, mis vahe on JAWSil ja NVDA-l ega ka seda, kas Linux toetab Orcat hästi.

Teine pool sellest probleemist on, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ehk MKM, kelle alla kuulub digivaldkond, ei tegele tugitehnoloogiaga eriti. Nende fookus on e-riigi teenused, infoturve, ühenduvus. Ligipääsetavus on neil küll WCAG kontekstis nõuete tasemel olemas, aga see on rohkem nagu tehniline standard, mida riigiasutused peavad järgima, mitte sisuline tugitehnoloogiapoliitika.

Ma arvan, et kõige mõistlikum oleks see panna ühisesse pundi, kus mõlema poole pädevus kokku saaks. Praktikas tähendaks see, et MKM defineerib tehnilise standardi ehk mis vahendid millises olukorras töötavad ja kuidas nad riikliku IT-keskkonnaga sobivad, ja Sotsiaalkindlustusamet jätkab konkreetse inimese vajaduste hindamist ja rahastust. Üks ilma teiseta on kompetentsi mõttes poolik.

Raha küsimus

Tõsi on see, et hinnad on kõrged. Vaatasin ringi ja näitena, eestikeelse toega JAWSi omaosalus on Silmalaeka kaudu umbes 110 eurot, aga see on sellepärast, et tegu on vaegnägijate organisatsiooniga, kes on saanud allahindlust ja mille puhul ülejäänud osa on subsideeritud. Tegelik hind tavalisel turul on JAWSi puhul professionaalse litsentsi eest umbes 1200 eurot. Punktkirjamonitor, nagu ennist mainisin, läheb kergesti üle paari tuhande. Tracker Pro tüüpi peaga juhitavad lahendused on mõnesaja euro klassis, aga koos kohandustega kasvab summa kiiresti.

Praeguses Eesti süsteemis töötab see nii, et abivahendi kaart annab inimesele õiguse omaosalusega seadme hankida, ülejäänu kompenseerib riik kuni teatud ülempiirini. See süsteem ise on okei, aga seal on paar konaruskohta. Esiteks, ülempiirid on tihti madalamad kui tegelik turuhind. Teiseks, paljud lahendused, eriti uuemad, ei pruugi üldse abivahendite loetelus olla, sest loetelu uuendatakse aeglasemalt kui turg liigub. Kolmandaks, kogu süsteem on üpris paberlik ja eeldab tegelikult head läbinägemist, et oma õigusi kätte saada.

Kui mina otsustaks, siis liigutaksin süsteemi sellesse suunda, et tehakse vahet kahe asja vahel. Tavaline arvuti, mis töötab abivahendina, ehk siis tavaline sülearvuti, millele tuleb peale paigaldada tarkvara, see peaks olema sotsiaaltoetuste süsteemi kaudu kompenseeritav samadel alustel nagu mõni muu töövahend. Aga spetsiifilised seadmed, kus hind on tuhandetes eurodes ja alternatiivi pole, need peaks saama eraldi kategooria, kus omaosalus on madalam ja menetlus lihtsam. Praegu käsitletakse neid liiga sarnaselt.

Mida teised riigid teevad

Põhjala tuleb siin esimesena meelde. Rootsis ja Soomes on tugitehnoloogia rahastus läbi tervisesüsteemi ja maakondade. Kui inimesel on diagnoositud puue, siis ta saab vajaliku seadme tervishoiusüsteemi kaudu, omaosalus on suhteliselt väike ja hindamise teeb erialaspetsialist, mitte ametnik. Mind paneb see lähenemine sümpatiseerima sellepärast, et seal on otsusekoht inimese juures, kes seadet päriselt tunneb, mitte paberil.

Inglismaal on huvitav skeem nimega Access to Work, mis maksab kinni töötamiseks vajalikke abivahendeid, kaasa arvatud IT-tugilahendused. Siin on huvitav nüanss, et see ei ole sotsiaaltoetus, vaid pigem tööturu tööriist. Eeldus on, et kui inimene saab töötada, siis ta panustab maksudena rohkem tagasi, kui abivahend maksis. See nihutab kogu loogika sotsiaalvaldkonnast majandusvaldkonda. Mulle meeldib see lähenemisnurk, kuigi praktikas on Access to Workil oma probleemid, järjekorrad on pikad ja eelarve on alati liiga väike.

Saksamaal käib see osaliselt läbi haigekassa, osaliselt läbi pensionikindlustuse ja osaliselt läbi tööandja kohustuste. See on bürokraatlik, aga rahastus on suhteliselt suur. USAs on kõik kohutavalt killustatud, sõltub osariigist ja kindlustusest, ja seetõttu on seal palju eraettevõtteid, kes spetsialiseeruvad just selle bürokraatiarägastiku läbimisele.

Eesti suurus on tegelikult eelis. Meil on piisavalt väike rahvas, et üks keskne süsteem saaks tegelikult teada, kes mida vajab, ilma et see pendliks killustuks. Põhjala mudel sobib mu meelest meile kõige paremini, eriti see osa, kus hindamise teeb spetsialist, mitte üldine sotsiaaltöötaja.

Mis võiks olla parem

Kui ma peaks lühidalt kokku võtma, mida ma ette võtaksin, siis selline nimekiri tuleks välja:

• Lahutaks tavalise IT ja erilahenduste rahastuse selgemalt. Tavalist sülearvutit ekraanilugejaga ei peaks käsitlema kui keerulist abivahendit, vaid kui tavalist tööriista, mille jaoks on toetus olemas.
• Toob MKMi ja Sotsiaalministeeriumi lauad kokku, et tehniline pädevus ja sotsiaalne hindamine kõnniksid käsikäes. Praegu on need kaks paralleelset rada.
• Uuendaks abivahendite loetelu kiiremini, et see ei jääks turust kümme aastat maha. See võiks olla pigem tehniline raamistik, kus saab uusi seadmeid lisada ilma seaduse muutmiseta.
• Vaataks Inglismaa Access to Work skeemi loogikat tähelepanelikult. Kui inimene saab abivahendiga töötada, siis on see investeering, mitte kulu.
• Sunniks riigiasutuste IT-süsteeme, mis pole veel WCAG nõuetele vastavad, neid sammhaaval täitma. Ligipääsetav avalik IT vähendab vajadust eraldi abivahendite järele.

Lõpuks, kui ma seda postitust kirjutasin, siis jäi mulle kõlama see lause, mis loengumaterjalis oli, et kui inimesel on säilinud mistahes kontrollitav funktsioon, saab seda arvutiga töötamiseks kasutada. See on tegelikult väga tugev lause. Tehnoloogia pool on paljudel juhtudel olemas. Kõik, mis puudu jääb, on raha, korraldus ja info. Ja need on kolm asja, mille üle riik tegelikult otsustab.