Eben Mogleni ennustuse analüüs

Moglen 27 aastat hiljem: anarhism võitis, aga copyright ei surnud

1999. aasta augustis avaldas Columbia Law Schooli professor Eben Moglen (kes oli tollal ka Free Software Foundationi peajurist) ajakirjas First Monday artikli pealkirjaga "Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright". Pealkiri on võimas ja ennustus selge: vaba tarkvara liikumine ei ole marginaalne nähtus, vaid esimene samm kogu intellektuaalomandi süsteemi kokkuvarisemisel. 27 aastat hiljem saab küsida, kui palju sellest tõeks sai.

Lühivastus: tarkvara poolel täielikult, copyrighti poolel üldse mitte.

Kõige paikapidavam: Faraday metafoor

Mogleni kuulsaim pilt on Faraday seaduse metafooriline järeldus: kui paned interneti ümber iga inimese planeedil ja keerled planeeti, hakkab tarkvara võrku jooksma nagu vool. See on ühendatud inimmõistuste emergentne omadus, et nad loovad asju teistele meeldimiseks ja oma üksindustunde võitmiseks. "Incentives" on papipäkapiku kehv metafoor, sest loovus ei tööta nii.

Artikli ilmumise ajal polnud Wikipediat veel olemas (sündis 2001), GitHubi polnud (2008), Stack Overflow polnud (2008). Moglen kirjutas tolleaegse Linuxi ja GNU tööriistade põhjal ning üldistas sealt vaatluse, mis on saanud 27 aasta jooksul rohkem kinnitust kui ta ise ilmselt ette kujutas. Miljonid inimesed panustavad tänapäeval open-source projektidesse, Wikipedia artiklitesse, Stack Overflow vastustesse ilma ühegi papipäkapiku poolt nõutud rahalise stiimulita. Isegi Microsoft, keda Moglen artiklis halbade tarkvarade sünonüümina käsitleb, on kapituleerunud: GitHubi omandamine 2018, VS Code, TypeScript, .NET Core, WSL, Azure Linux. Sama firma, mille vastu Moglen kirjutas, on täna üks suurimaid open-source panustajaid maailmas.

Klassikaline majandusteaduslik stiimulimudel ei suutnud Wikipediat ega Linuxit ennustada, Mogleni emergentne mudel suutis. Siin läks ta päris täkkesse.

Kõige ekslikum: "the death of copyright"

Pealkiri ise. Moglen ennustas, et copyrighti süsteem kukub kokku mitte ainult tarkvaras, vaid ka muusikas, uudistes ja laiemalt kultuuris. Meedialordide kohta kirjutas ta: "their reign is nearly done".

27 aastat hiljem on copyright laiem, tugevam ja pikem kui kunagi varem. Sonny Bono Copyright Term Extension Act (1998, umbes aasta enne Mogleni artiklit) pikendas USA autoriõiguse kestuse eluaegseks pluss 70 aastaks, viies selle kooskõlla EL-i juba 1993. aastal kehtestatud standardiga. Steamboat Willie (1928. aasta Mickey Mouse) jõudis USA avalikku domeeni alles 2024, mitte seetõttu, et "aristocracy's reign" oleks läbi, vaid sellepärast, et Disney pikemat pikendust sedapuhku tõsiselt ei taotlenud.

Veel hullem: Digital Millennium Copyright Act (1998) ja EUCD (2001) panid DRM-i ja circumvention-tööriistade keelustamise seadusesse. Moglen arvas, et DRM ebaõnnestub tehniliselt (SDMI puhul oli tal õigus), aga ta ei osanud ette näha, et seadusega suudetakse seda varjutada. Widevine, FairPlay, PlayReady töötavad tänapäeval kenasti.

Kõige suurem eksimus on aga platvormide tõus. Moglen ennustas, et "middlepeople are no longer necessary". Reaalsuses on Spotify, YouTube, Netflix, App Store ja Amazon - uued vahendajad, kes on kinnisemad ja võimsamad kui endine muusikatööstus oskas olla. YouTube'i Content ID teeb copyright enforcement'ist automaatse massinähtuse, kus 1999. aastal oli see käsitöö. Moglen nägi revolutsiooni tarkvaras, aga ei näinud, et tähelepanumajandus (mille kesksust ta ise ette nägi!) loob uue omandirežiimi, mis on vanast veel tugevam. Iroonia on selles, et ta kirjutas otse: "what's at stake is the control of the scarcest resource of all: our attention". Täpselt. Ja see kontroll läks platvormidele, mitte anarhistidele.

Kokkuvõte

Moglenil on õigus ühes suures asjas: tarkvara kui tootmisviis muutus täielikult ja anarhistid võitsid selle lahingu veenvalt. Aga ta eksis ühes veel suuremas asjas, kui arvas, et sama juhtub ülejäänud kultuuris. Ei juhtunud. Copyright ei ole surnud, vaid muutunud paindlikumaks relvaks suurfirmade käes. Anarhism võitis koodi territooriumil, propertarism võitis kõik ülejäänu. Artiklit tasub lugeda ka täna, mitte selleks, et sellega kogu aeg nõus olla, vaid selleks, et näha, kuidas üks 1999. aasta utopistlik tekst sai ühes pooles täielikult õigus ja teises pooles täielikult mööda.