Tehnoloogia (eba)eetilisus

Kas tehnoloogia saab olla iseenesest eetiline või ebaeetiline?

Klassikaline vastus kõlab umbes nii: tehnoloogia on neutraalne tööriist, moraalne hinnang sõltub ainult kasutajast. Nuga lõikab leiba ja inimest, tuumajaam toodab elektrit ja muudab linnu elamiskõlbmatuks, arvuti kirjutab diplomitööd ja lunavara. Vastutus on alati inimese pool, mitte asja pool. Populaarne vaade, nimetatakse instrumentalismiks, ja esmapilgul üsna veenev.

Mina sellega täies ulatuses nõus ei ole. Minu arvates tuleb vahet teha kahel asjal: puhas füüsikaline tööriist ja konkreetne disain. Esimene on tõesti neutraalne. Teine mitte.

Tööriist ei tea midagi

Haamer, raadiolaine, üldotstarbeline arvuti, programmeerimiskeel. Kõik need on piisavalt üldised, et nende "eetikat" hinnata ei anna. Python ei tea, kas sa kirjutad temaga kooliprojekti või stalkerware'i. Raadiolaine ei tea, kas ta kannab hädasignaali või propagandat. Siin kehtib instrumentalism puhtal kujul ja "Guns don't kill people" tüüpi argument on õigustatud.

Disain kannab oma loojate väärtusi

Aga niipea, kui tööriistast saab konkreetne asi konkreetse eesmärgiga, lakkab neutraalsus. Tehnoloogiafilosoof Langdon Winner kirjutas juba 1980. aastatel essee pealkirjaga "Do Artifacts Have Politics?", milles näitas, kuidas New Yorgi parkide madalad sillad olid disainitud niimoodi, et bussid neist alt läbi ei mahu. Sild ise polnud rassist, aga tema disain kehastas arhitekti Robert Moses'e kavatsust hoida vaesemad ja tumedamanahalised inimesed rannikust eemal. Sild oli a priori ebaeetiline, sest tema ainus mõistlik seletus on diskrimineerimine.

Sama loogika kehtib IT-s. Kui tarkvara on disainitud ühe kindla eesmärgiga ja tema ainus või valdav kasutusviis on kedagi kahjustada, ei päästa seda enam lause "kõik sõltub kasutajast".

Näide ebaeetilisest: stalkerware

Stalkerware on tarkvara, mida paigaldatakse kellegi teise seadmesse ilma tema teadmiseta, et jälgida tema asukohta, sõnumeid, kõnesid ja klahvivajutusi. Tootjad pakendavad seda tihti "lapsevanemakontrolliks" või "töötajate järelevalveks", aga uuringud on näidanud, et reaalne turg on kodune vägivald ja ahistamine. Funktsionaalsus ise, ehk salajane jälgimine, eeldab eetilist rikkumist. Ei ole olemas sellist kasutust, kus salaja teise inimese telefoni nuhkides midagi head teed. Kui teete sama asja nõusolekuga ja avalikult, siis pole see enam stalkerware, vaid mõni muu tööriist. Disain on siin eetikaga sisse küpsetatud, ja see on halb eetika.

Näide eetilisest: otspunkt-krüpteerimine

Otspunkt-krüpteerimine (E2EE) tähendab, et sõnum on loetav ainult saatjal ja saajal, mitte vahendajal, serveril, riigil ega häkkeril. Signal, WhatsApp, iMessage kasutavad seda. Minu meelest on E2EE a priori eetiline tehnoloogia, sest tema disainieesmärk on kaitsta indiviidi privaatsust ja sõnavabadust asümmeetrilise jõu vastu (riigid, korporatsioonid, kurjategijad). Jah, E2EE abil suhtlevad ka kurjategijad. Aga see on kõrvalmõju, mitte eesmärk. Sama moodi nagu paberkiri võimaldab ka kurjategijatel kirju vahetada, ei muuda see paberit ebaeetiliseks.

Vahe stalkerware'iga on eesmärgis: E2EE on ehitatud privaatsuse kaitseks ja kurjategijate kasutus tuleb lisana, stalkerware on ehitatud jälgimiseks ja seaduslik kasutus otsitakse tagantjärele.

Kokkuvõte

Seega minu vastus: üldine tööriist ei ole kumbki, konkreetne disain võib olla mõlemat. Kui tehnoloogia ainus või valdav mõistlik kasutus on kahju tekitamine, pole vaja oodata, et näha, kuidas keegi seda kasutab. Ta on juba siis ebaeetiline, kui ta on ehitatud. Ja vastupidi, kui tehnoloogia disain kaitseb vaikimisi nõrgemat osapoolt, võib teda pidada iseenesest eetiliseks, isegi kui mõni kasutaja ta ära rikub.

Winneri küsimus on tänases maailmas veelgi teravam kui 1980. aastatel. Iga algoritm, iga vaikeseade, iga disainivalik sisaldab kellegi väärtusi. Ja kui me neid väärtusi kontrolli all ei hoia, kontrollivad nemad meid.